neljapäev, 20. veebruar 2014

Karpkaladest- meie kasvandikud.






                                                                         Karpkalad.



Tänane postitus on meie kasvandikest. Kodu õuel on pisike tiik, kus on kahel kevadel erinevates suurustes karpkala sisse toodud. Kuna ootame, et kala intensiivselt kasvab, siis ei piisa neile looduslikust toidust, mis tiigis leidub. Söödan kaladele nisu. Kui esimesel aastal panin nagu sea põrsastele kaks korda päevas süüa, siis eelmisel suvel juba viskasin ämbriga tiiki ja seda üle kolme nelja päeva. Esimesel aastal jälgisin, kas liiga palju ei saa, sest muidu oleks sööt hakanud reostama vett. Peab tunnistama, et isu neil on. Kui nad olid pisikesed (300 gr ja väiksemad 100 gr) ning uues keskkonnas, siis käisid saia söömas nagu kogred kodutiikides. Veepind kihises ja lutsutasid väga põrsastele iseloomuliku häälega. Mida suuremaks nad kasvavad, seda taibukamad nad on ja näha neid on palju harvem. Kui vaikselt tiigi kaldal istuda, siis ikka õnnestub osa saada nende toimetamisest. Ise ma kalamees ei ole, sest kardan vihmaussi konksu otsa panna ja keegi pole nõus seda ka minu eest tegema, aga kui keegi kala kätte saab, siis elan väga kirglikult kaasa nii kalale kui kalamehele. Kala kasvas esimesel suvel, seda siis alates maist kuni septembri alguseni 300 grammist 1500 ni. Seda suuremad. Teisel aastal kaalus suurim kinni püütud kala üle 2,5 kg. Kes seda teab, kas ta just tiigi suurim oli. Hetkel on tiik jääkaane all, loodame parimat. Esimesed kohtumised peale talveund teevad suurt rõõmu. Kui meie talus suvel paar päeva kohal olla, siis olen päris kindel, et kalad ei jäta kedagi ükskõikseks. Meie sööme neid kalu suitsetatult. Suvel on palju võlusid, nende hulgas värskelt niidetud muru lõhn ja küdeva suitsuahju lõhn õuel.
(Karpkalast kirjutatakse internetis järgmist:

Karpkala ja sasaani all mõeldakse tegelikult ühte ja sedasama kala, kuid sasaan elab looduselt vabalt, karpkala on aga tema kultuurvorm, keda inimene on kasvatanud juba aastaid. Eestisse toodi karpkala 1893. aastal ning praegu kasvatatakse teda mitmetes kalakasvatustes. Lisaks on teda asustatud ka paljudesse järvedesse.

Karpkala on suur kala, kes on seljalt tumehall-sinine või mustjaspruun ja külgedelt kollakaspruun. Ta on mugav kalakasvatuslik objekt oma vähenõudlikkuse tõttu. Nimelt on ta suhteliselt vähenõudlik vee hapnikusisalduse tõttu, elades hästi üle ka ajutise hapnikupuuduse. Samuti pole vaja palju vaeva näha tema toitmisega: karpkala sööb põhimõtteliselt kõike, nii taimset kui loomset toitu. Sasaanid toituvad peamiselt vee-selgrootutest, keda nad veekogude põhjamudast otsivad. Tiigikarpkaladele antakse lisaks loomsele toidule taimekasvatussaadustest valmistatud kunstlikku sööta. Suuremad sasaanid võivad toituda ka kaladest.

Elupaigana eelistavad karpkalad ja sasaanid madalamaid, seisva veega järvesid või aeglase vooluga jõgesid, kus kasvab ohtralt veetaimi ja millel on mudane põhi, kus elutseb rikkalikult toiduks sobivaid põhjaloomakesi. Karpkala talub hästi ka riimvett. Talve veedavad karbid talveunes veekogu põhjalähedastes kihtides. Majandites on talitiigid sügavad (2,5…3 m) ja kõva põhjaga, et ka paksu jääkaane all oleks vajalikul hulgal vett.

Kudemine algab mai lõpus ja võib kesta juulikuuni. Looduslikeks koelmuteks on madalad ja tugeva taimestikuga veekogu osad, eriti sobivad on aga suurvee poolt üleujutatavad jõgede suudmealad. Tiigikarpkaladele on parimaks kudemispaigaks väikesed, rohukamaraga kaetud tiigid, mida muidu hoitakse aasta ringi kuivad, kuid kudemisajaks täidetakse veega. Kudemiseks koonduvad karbid rühmadesse, kuhu kuulub 1 emane ja 3…4 isast, ning sellega kaasnevad tormilised pulmamängud. Koetud ja viljastatud mari kleepub veetaimedele. 5 mm pikkune vastne koorub 4…7 päeva pärast. Väikesed karbimaimud toituvad peamiselt koorikloomadest, aga ka ainuraksetest, tigudest ja mardikavastsetest. Karpkalad saavad suguküpseks 4…6 aasta vanusena.

Praegu on karpkala tähtsaim soojaveelises tiigimajanduses kasvatatav kala oma kiire kasvu ja maitsva liha tõttu. Looduskaitse alla ei kuulu.)

Blogiarhiiv